Vabandan, et olen mõnda aega kadunud olnud. Leidsin ennast jälle üles.

Sattusin täna korra tööle ja korra Tallinnasse. Kogusin lõpetamislehele alajuhtide allikirju ja sõlmisin EKA-s õppelepingu.

Lähiajal on tulemas kaks töist suursündmust, mida soovitan soojalt kaema tulla. Nädala lõpus etendub Tartu laululaval Broadway gala. Esimesel koolinädalal aga kavatsen pisut popitada ja Tequila tellimusel Tartu armastusfilmide festivaliks 375m2 ilu teha.

Konfuutsiusest ja katuseplekist

Olin pahaainamatult nõus passima vanemate kodus ajal mil töömehed katust vahetavad. Olin nõus neile isegi süüa tegema!
Ou well... välja kukkus aga nii, et tegin isa kunagise ülemusega ülikoolist koos tööd. Ta oli äärmiselt pedakoogiline korrates iga lauset vähemalt kümme korda jõudmata mitte kordagi ühegi poindini.
PEA VALUTAB!
...JA NII HOMME JÄLLE :)

Kodutu?!

Käisin eile korra Tallinnas uurimas elamisvõimalusi EKA ühikas.
Seis on pisut nutune. Peavarju taotleb mitukümend esmakursuslast,
samas vabanenud on vaid mõned üksikud kohad. Kirjutasin küll avalduse
aga tõenäosus, et see rahuldatakse olevat ime pisike.

Nädalavahetusse plaanitud Rocky Horror'i pidu jääb see kord ära.
Jürgen olevat lubanud kahjud kunagi saunaõhtuga korvata.

Now for something completly different.

Samalt muusikaliselt kollektiivilt: I wanna take you to a gay bar...

et suuremaks saada sikuta tiibu

Häbematud!!!

Lõualuud on haigutamisest paindes ja silmad lae vahtimisest kõõrdi.
Auuu, sõbrad, kus olete? Tartu on rahvast täis ...kuid inimtühi.

Homme* peab nalja** saama, seda ma ütlen!

______
*- kell nüüd parandab mind ja ütleb "täna!" sest aeg on märkamatult üle nelja jooksnud.
**- viimane nali oli laupäeval, kui me Kariniga pisut veini tarbisime ja üle aia plink-plongile ronisime.

Selle EKA saagaga on nii, et...

Kandideerisin stsenograafiasse ja graafilisse disaini. Pärast mandaati jäi kripeldama, et oleks ikka pidanud graafilise esimeseks valikuks panema. Minu kuldne portfolio koosnes enamikus 2D asjadest ja komisjonis seletasin ka pisut eriala valiku dilemmadest. Liina usub, et meedia osakonna tegelased leppisid omavahel kokku ja mulle ka sobis ideaalselt lõptulemus. Sattusin ikkagi graafilise disaini katsetele. Olin 34 inimese hulgas, kes enam kui 120 välja valiti.

Paar päeva katseid läksid kuidagi... keskmiselt ja lõpus oli veel üks vestlus, kus küsiti fontide, paberraha, riigilippude, firmamärkide, automarkide, vappide ja muu sarnase kohta. Seejärel pinniti mind pikalt praeguses töökohas olevate arenguvõimaluste kohta a'la "ära tule siia - mine parem tööle".

Tulin 120 osalejaga "võistlusel" 20. kohale. Tähendab- mul on võimalus saadada tasulisele kui minu ees vähemalt kaks inimest otsustavad mitte minna EKAsse õppima. Täpne asjade seis selgub augusti keskpaigaks.

Olen esimesest pettumusest üle saanud ja praegu mõtlen, et võiks tõesti aasta jagu graafilist disaini õppida ja siis näiteks animatsiooni erialale või BFM-i kandideerida.

Vaatasin mitmendt korda Zabriskie Pointi (1970) ja üritasin Paavole selgitada kui hea film see on. Kahjuks ta väsis üpris ruttu... pole ka ime... tegelikult on ju parimad kohad välja lõigatud.



Näiteks siin kirjutas lennuk algselt taevasse "Fuck You, America"
...
aga tänu Pink Floyd'i muusikale käib ka tsenseeritult.

See sai nüüd küll üks suve sisukaim nädal.

Esmaspäeval oli ilm soe, alkoholivaba ja täis suuri plaane. Lõuna poolt puhus uusi tutvusi ja õhtuks muutus õhurõhk erakordselt seksikaks.

Teisipäeval sõitsin Paavo ja Liinaga vanaema poole, Väinjärve äärde. Sain kokata, maalida, muljetada, meenutada ja Tallinnast halbu uudiseid. Vesi oli külm kuid võimalusest neljandalt sisse sulpsatada ei saanud ju ommeti loobuda.

Kolmapäeval roadtrippisime Norrasse. Käisime allikatel ja rabas maalimas. Ervita lähedal hilisime hiiglaslikku eterniidist lossi kus Liina tahab kunagi Frankenstein'i uusversiooni filmida. Õhtuks pügasin jalgpalliväljaku jagu muru ja hommikuni heietasime ja olime kõik teineteise vastu über ausad.

Neljapäeval lippasime tagasi Tartusse sest olin ainsana võimeline manustama alkoholi. Lõunaks käisime õnnes, õhtuks olid korteris rõdupoisid ja ööseks tulid head uudised.

Reedel puhus mõõdukas tuul ja kaugel Hollandis oli ilmselt endiselt pilves selginemisteta. Õhtuks"Blowup" ja "Brainstorm" TCMilt.

Ripume Taisiga endiselt Tallinnas.

Tagasi Tartusse tuleku aeg nihkub. Balti jaam tundub nii kaugel olevat. Joome viimaseid õllesid ja naudime ülihead sööki, mida Taisi-kulla-pai teeb. Hommsest oleme jogurti ja vee dieedil sest kavatseme keeli neetida.

Tegin EKA katsed ära. Ärapanemise mõttes - sain graafilise vestlusest edasi... mis on rohkem kui minu TK kursuse parim saavutas. Täna oli järel-vestlus... küsiti igasuguseid automarke ja firmamärkide värve. Tulemused selguvad 20.07. Krististelil ja Liinal kestavad katsed teisipäevani. Loodan, et me kõik saame sisse ja ikka tasuta kohtadele. Õppemaks oleks 34ooo.- semestris :(

Nagu endale lubatud tegelesin täna portfolioga. Homme lippan maavalitsusse ja fotograafi juurde. See, mida tulemiga edasi teen on endiselt ebaselge.

Thank ***, et õmblusmasin korda sai :)

P.S.

Allan ja Ahto - kuidas nad küll jõuavad igale poole? Aleksander saatis ühe kena lingi, mis pani mind mitmeks tunniks uitama.
Vaata ka > betamag
ja sealt natuke edasi > psyop

Olen eilsest peale taas ametlikult masenduses. Ilmselt algas see C.P. Diary lugemisega. Und saamata läks mõte suutmatusele ühe inimesega suhelda. Siis meenus Saksamaa trip ja kuidas ma ei suutnud seal suhelda kellekagi peale Flo. Isegi temaga vestlemine nõudis suurt pingutust. Vandusin endale siis, et lähen tagasi Eestisse jõudes arsti juurde. Ei läinud. See ei ole üldse nii hull tegelikult ja varsti läheb kindlasti üle. Seni aga mässin end õhtuti oma lemmik kasukasse ja vaatan suitsetades puuvõrade vahelt pistvat kuud. Ah jaa, portfolio tuleb ka siva valmis õmmelda. Ausalt, praegu oleks nii palju parem olla Ehtega Viinis, näeks Flo'd, Aminat jt. ning kulutaks vaieldes veini.

Nuku nägu

veel.

The Strawberry Statement (70)

algus ja lõpp on totaalselt erinevad. pärast iga vaatamist olen mess. this film really gets me.

The title comes from a speech made by Herbert Deane, a Columbia administrator, who deprecated student opinions about university administrative decisions as having no more importance than if the students had said they liked the taste of strawberries.

Lumekun

Ott Sepp ja Merca on lihtsalt suurepärased selles tükis! Igas etenduses on neil mingi oma nali varuks. Kogu koor ja tehniline kuulab alati kõrv kikkis, et teada millise orkestrandi arvel Ott nalja teeb. Viimati oli teine viilul nuuma peal sest jõulud on tulemas, vahel on harfimängijal kirbud või vihane oboemängija veel toitmata. Merca on aga laval kurtnud, et pole Vanemuises saanud veel Juliat mängida - ainult nõiad ja vanamoorid. Viimastel kordadel on kõlanud ka sotside "JOKK jätta!".

Natuke kahju, et kustutasin selle Sodoma 120... mis iganes ära. Paavo oli “Kellavärgiga apelsiini” suutnud vaadata vaid poole peale. Huvitav milline võis olla selle itaalia kommunistide vändatud filmi moraal? Kindlasti midagi ajast ja arust. Võibolla surid fasistid piinarikkalt ja noored tantsisid nende haudadel? Ei usu, ehk oli ikkagi midagi kunstilist ka mängus? Kurb aga ma ei saagi teada mis edasi juhtus sest isegi Ott ei suutnud vaadata kaugemale kui poole peale. Peab meeles pidama ja järgmine kord Argolt küsima. see ju tema plaat.

Linnap ütles vist kord et mängufilmid anavad parema ülevaate ühiskonnast kui samal ajal vändatud dokumentaalfilmid. Tõesti, väga õigesti öeldud.

The Lake House sai just vaadatud. Imeilus hollivuudi produktsioon oli teine. Ei mingeid eriefekte, kohati isegi äärmiselt teatraalsed lahendused industry standardiks muutunud arvutigraafika asemel. Näiteks tseenid kus järvekaldal asuva postkasti kaudu kirjavahetuse pidamise asemel näidati peategelasi istumas samas pargis või kohvikus ja vaidlemas, samas osavalt näidates, et neid lahutab kaks aastat.

“Majake järve ääres” tuletas meelde, et plaan minna Taani või Tallinnasse ei ole tegelikult vana ja neid saab kohandada uuesti praeguses peata olekus.

Tulevikus peab olema midagi vana, uut ja planeerimatut. Sellest mõeldes tuleb jätta ruumi saatusele, lootusele, et faktor x seob kokku lahtised niidiotsad.

P.S. Asun vaatama Ken Park-i sest nagu Ott ütles, kül raamatute kohta aga ikkagi, “Ühtegi teost ei ole võimalik mõista ilma, et oleksid kursis paljude teistega”

Ultravägivald, Ehala ja kommunaalpaanika

Basseini veerel istub Raiko ja laseb “Kõik aias” kollasest voolikus vett kahhelkividele. Täpselt nii nagu ma teda uputaja-ametit üle andes olin õpetanud. Supluskoha põhjas on hulka erinevaid juhtmeid ja jõulukaunistused, mis just fuajee lakke said. Kogu krempel muidugi voolu all. Endine kolleeg ähvardab mind, pederasti, narkot täis süstida. Tõusvat vett jälgisid stoilise rahuga abitud naisterahvast (from weekly in&out activity scene). Keegi imeilus, pikemate juustega, noormees täidab süstlaid sinise vedelikuga. Tundub, et täna manustame “Immortell”-i Jill`i pisaraid.

Lükkasin tõusmise poole tunni võrra edasi sest tahtsin näha kuidas lugu lõppeb. Olin kindel, et esimene lühis lööb kaitsmed välja ning midagi hullu ei juhtu. Tahtsin teada millise kaifi parallel-universumi humanoidi kehavedelik annab ja imetleda leedukas balletipoissi.

“Lumekuninganna” esietendus möödus suhteliselt rahulikult kui mitte arvestada Poweri paanitsemist. Istusime kahekesi D-sillas, mina jälgisin kahe prozektoriga, tema “õpetas”(loe:jooksutas juhet kokku).

Lavameistrite ruum oli elevust täis kui kohvitass näpus suisule suundusin. See tobedik kes end mingil lõuapoolikute saate salvestusel täis jõi ja siis eetris segast ajas oli kohale ilmunud kummalise “sõbraga”. Mõttes tõmbasin paralleele aastavahetusega ja kuidas kolleegidele tollal veel oma Jonast tutvustasin. Ilmselt tegi sama ka Ott sest järgmine hetk rippus ta mul kaelas ja kinnitas, et ma olen kõige normaalsem pede keda ta tunneb ning inimene kellele võib alati loota.

Esikapeo katkestas minu jaoks üle maja kõlanud kutsung, milles teatati kodusest veeuputusest. Kuna esivanemad ja vennake olid tarbjamängu võitu tähistades avanud rohkelt Leipzigist kaasa veetud alkohooli pidin omal jalal kommunaal paanikat likvideerima minema. Tegelikult ei olnudki asi nii hull kui Illari kirjeldanud oli. Uputas hoopis ülemises korteris ja minu omast nirises alumisse. Oh troppe, oleksid nad vaevunud koridori minema, näinuks nad viiendalt seinapidi levivat niiskust. Niisiis, 22. krt on süüdi selles, et ma täna vabriku-nimelisse jooma-urkasse ei jõudnud.

Huvitav kas unenägu oli ennustus või vaid “A Clockwork Orange” subjektiivne interpretatsioon?