The Lake House sai just vaadatud. Imeilus hollivuudi produktsioon oli teine. Ei mingeid eriefekte, kohati isegi äärmiselt teatraalsed lahendused industry standardiks muutunud arvutigraafika asemel. Näiteks tseenid kus järvekaldal asuva postkasti kaudu kirjavahetuse pidamise asemel näidati peategelasi istumas samas pargis või kohvikus ja vaidlemas, samas osavalt näidates, et neid lahutab kaks aastat.

“Majake järve ääres” tuletas meelde, et plaan minna Taani või Tallinnasse ei ole tegelikult vana ja neid saab kohandada uuesti praeguses peata olekus.

Tulevikus peab olema midagi vana, uut ja planeerimatut. Sellest mõeldes tuleb jätta ruumi saatusele, lootusele, et faktor x seob kokku lahtised niidiotsad.

P.S. Asun vaatama Ken Park-i sest nagu Ott ütles, kül raamatute kohta aga ikkagi, “Ühtegi teost ei ole võimalik mõista ilma, et oleksid kursis paljude teistega”