Natuke kahju, et kustutasin selle Sodoma 120... mis iganes ära. Paavo oli “Kellavärgiga apelsiini” suutnud vaadata vaid poole peale. Huvitav milline võis olla selle itaalia kommunistide vändatud filmi moraal? Kindlasti midagi ajast ja arust. Võibolla surid fasistid piinarikkalt ja noored tantsisid nende haudadel? Ei usu, ehk oli ikkagi midagi kunstilist ka mängus? Kurb aga ma ei saagi teada mis edasi juhtus sest isegi Ott ei suutnud vaadata kaugemale kui poole peale. Peab meeles pidama ja järgmine kord Argolt küsima. see ju tema plaat.

Linnap ütles vist kord et mängufilmid anavad parema ülevaate ühiskonnast kui samal ajal vändatud dokumentaalfilmid. Tõesti, väga õigesti öeldud.