Natuke kahju, et kustutasin selle Sodoma 120... mis iganes ära. Paavo oli “Kellavärgiga apelsiini” suutnud vaadata vaid poole peale. Huvitav milline võis olla selle itaalia kommunistide vändatud filmi moraal? Kindlasti midagi ajast ja arust. Võibolla surid fasistid piinarikkalt ja noored tantsisid nende haudadel? Ei usu, ehk oli ikkagi midagi kunstilist ka mängus? Kurb aga ma ei saagi teada mis edasi juhtus sest isegi Ott ei suutnud vaadata kaugemale kui poole peale. Peab meeles pidama ja järgmine kord Argolt küsima. see ju tema plaat.

Linnap ütles vist kord et mängufilmid anavad parema ülevaate ühiskonnast kui samal ajal vändatud dokumentaalfilmid. Tõesti, väga õigesti öeldud.

The Lake House sai just vaadatud. Imeilus hollivuudi produktsioon oli teine. Ei mingeid eriefekte, kohati isegi äärmiselt teatraalsed lahendused industry standardiks muutunud arvutigraafika asemel. Näiteks tseenid kus järvekaldal asuva postkasti kaudu kirjavahetuse pidamise asemel näidati peategelasi istumas samas pargis või kohvikus ja vaidlemas, samas osavalt näidates, et neid lahutab kaks aastat.

“Majake järve ääres” tuletas meelde, et plaan minna Taani või Tallinnasse ei ole tegelikult vana ja neid saab kohandada uuesti praeguses peata olekus.

Tulevikus peab olema midagi vana, uut ja planeerimatut. Sellest mõeldes tuleb jätta ruumi saatusele, lootusele, et faktor x seob kokku lahtised niidiotsad.

P.S. Asun vaatama Ken Park-i sest nagu Ott ütles, kül raamatute kohta aga ikkagi, “Ühtegi teost ei ole võimalik mõista ilma, et oleksid kursis paljude teistega”

Ultravägivald, Ehala ja kommunaalpaanika

Basseini veerel istub Raiko ja laseb “Kõik aias” kollasest voolikus vett kahhelkividele. Täpselt nii nagu ma teda uputaja-ametit üle andes olin õpetanud. Supluskoha põhjas on hulka erinevaid juhtmeid ja jõulukaunistused, mis just fuajee lakke said. Kogu krempel muidugi voolu all. Endine kolleeg ähvardab mind, pederasti, narkot täis süstida. Tõusvat vett jälgisid stoilise rahuga abitud naisterahvast (from weekly in&out activity scene). Keegi imeilus, pikemate juustega, noormees täidab süstlaid sinise vedelikuga. Tundub, et täna manustame “Immortell”-i Jill`i pisaraid.

Lükkasin tõusmise poole tunni võrra edasi sest tahtsin näha kuidas lugu lõppeb. Olin kindel, et esimene lühis lööb kaitsmed välja ning midagi hullu ei juhtu. Tahtsin teada millise kaifi parallel-universumi humanoidi kehavedelik annab ja imetleda leedukas balletipoissi.

“Lumekuninganna” esietendus möödus suhteliselt rahulikult kui mitte arvestada Poweri paanitsemist. Istusime kahekesi D-sillas, mina jälgisin kahe prozektoriga, tema “õpetas”(loe:jooksutas juhet kokku).

Lavameistrite ruum oli elevust täis kui kohvitass näpus suisule suundusin. See tobedik kes end mingil lõuapoolikute saate salvestusel täis jõi ja siis eetris segast ajas oli kohale ilmunud kummalise “sõbraga”. Mõttes tõmbasin paralleele aastavahetusega ja kuidas kolleegidele tollal veel oma Jonast tutvustasin. Ilmselt tegi sama ka Ott sest järgmine hetk rippus ta mul kaelas ja kinnitas, et ma olen kõige normaalsem pede keda ta tunneb ning inimene kellele võib alati loota.

Esikapeo katkestas minu jaoks üle maja kõlanud kutsung, milles teatati kodusest veeuputusest. Kuna esivanemad ja vennake olid tarbjamängu võitu tähistades avanud rohkelt Leipzigist kaasa veetud alkohooli pidin omal jalal kommunaal paanikat likvideerima minema. Tegelikult ei olnudki asi nii hull kui Illari kirjeldanud oli. Uputas hoopis ülemises korteris ja minu omast nirises alumisse. Oh troppe, oleksid nad vaevunud koridori minema, näinuks nad viiendalt seinapidi levivat niiskust. Niisiis, 22. krt on süüdi selles, et ma täna vabriku-nimelisse jooma-urkasse ei jõudnud.

Huvitav kas unenägu oli ennustus või vaid “A Clockwork Orange” subjektiivne interpretatsioon?